Kuna Galderden Carmelita "personaalküsimus" on kummalisel kombel veel mõnede jaoks aktuaalne, siis ei saa seda infot siit kuidagi maha võtta. Vahepeal on Carmelita kasvataja kaevanud Andmekaitse Inspektsioonile. Talle nimelt ei meeldi, et tema avalikule laimule vastatakse samal kombel - avalikult. Ametnike soovituste koheselt tegime dokumentidesse muudatusi. Originaalidega saate alati tutvuda minu juures. Aga palun helistage ette! Ärge enam tulge hoiatamata!

Kutsika ost-müük vormistati 14. augustil 2006. Lepingut võid vaadata siin.

Carmelita kasvataja X on korduvalt võrguavarustes rõhutanud lepingu punkti 8, mis kõlab nii:

Omandiõiguse üleminek. Omandiõigus säilub müüjal kuni müügihinna täieliku tasumiseni. Müüjal on õigus tehing tühistada, kui ostja ei maksa koera hinda kokkuleppe kohaselt.

Arusaadavatel põhjustel ei soovi X aga näha lepingu punkte 2, 9 ja 10.

2. Registreerimistunnistus. Müüja annab registreerimistunnistuse ostjale ilma eritasuta üle üheaegselt omandiõiguse üleminekuga ostjale.

9. Osamaks. Kui koer müüakse nii, et hind või osa sellest makstakse loovutamise järel hiljem, tuleb tingimused lepingus ära näidata ja lisaks võidakse teha eraldi osamaksuleping.

10. Suuline leping. Käesolevale kirjalikule lepingule lisaks ei ole tehtud suulist lepingut.

Nende lepingupunktide eesmärk just ongi juba eos ennetada olukordi, kus majandusraskustes vaeveldes reaalsustaju kaotanud lepingupool hakkab hiljem nõudma midagi, mis ammu tehtud ja unustatud.

Ka käesoleval juhul fikseeriti ostu-müügi lepingus juba täidetud tingimused. Selle kinnituseks andis X ka uuele omanikule volituse, millega Kennelliidust välja võtta koera registreerimistunnistus, kuhu oli juba kantud uue omaniku nimi.

Nagu kõik kasvatajad teavad, ei ole ostu-müügi lepingut omandiõiguse üleminekuks vaja. Kui on usaldus ja suulised kokkulepped jne., siis saadakse sageli hakkama ilma lepinguta. Kirjalikult fikseeritakse kokkulepe vaid siis, kui täielikku usaldust ei ole ning selleks, et kumbki lepingupool ei saaks hiljem oma kohustusi eitada või siis lisanõudmisi esitada.

Nii oli ka seekord. Usaldus puudus. Kokkulepitud teene oli sellist laadi, mida X paberile panna ei soovinud. Paaritus oli tehtud, kokkulepe täidetud. Allkirjad alla, volitus kätte, registreerimistunnistus uuele omanikule. Olekski nagu korras, aga ...

Kolm aastat hiljem oli X-l mingi põhjus alustada laimukampaaniat. Miks - seda teab vaid tema ise...

Loomulikult ei ole vähimatki võimalust ebaadekvaatseks muutunud inimest vaikima sundida. Kuni ta ei kujuta otsest ohtu iseendale ja kaasinimestele, ei ole ilmselt otstarbekas ka mingeid jõumeetmeid kasutada. Saab ainult kaasa tunda.

Kahju on vaid sellest, kui sellistest pettekujutelmadest alguse saanud inetute laimuhoogudega rünnatakse ka teisi, alles koeraomanike maailma sisenevaid inimesi.

Igal juhul on soovitus kõigile - võimaluse korral püüdke suhelda vaid inimestega, kes tunnistavad reegleid, kes tunnetavad oma allkirja väärtust, kes peavad kinni lepingutest, kes jäävad oma sõnale kindlaks ning kelle väärikus ei sõltu hetke majandusolukorrast. Ning kelle mälu kestab ka raskuste kiuste läbi aastate.

Ja veel üks soovitus - kui te olete oma kohustused täitnud ja see on ka dokumentaalselt kinnitatud, siis "las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi".